[KNR] Eesti kohanimeraamat

Ervu ‹`Ervu ~ -sse› Ran – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rannu vallas (Valguta mõis), 1582 Herbe, 1585 Herwa, 1638 Herwo kyllo, Jrwekyll, 1782 Hirwo, 1839 Jerwekülla (= Järveküla; ebatäpne), 1925 Hirvu.  C3
● Algselt oli küla nimi h-alguline, kuid hiljem on nagu Tartu murdes üldiselt see kadunud. Nime päritolu pole päris selge. Algkuju *herb- ~ *herv- tähendussisu ei ole kindel, vrd Nõo erbutama ~ ervutama ’hirmutama’. Hilisemad kirjapanekud viitavad lähtesõnale hirv (sama päritolu on nt Irbe väin ja Iru). XVIII saj on järjestikku kirja pandud kaks küla, nt 1721 Hirwe ja Hirwo. Need näivad lähtuvat talupoegade eri lisanimedest, vrd 1638 Irbe Andresz ja Rein ning Irwo Simon. Tõenäoliselt seetõttu on Ervu nime hakatud seostama tuntud loomanimetusega. Ervu ja Kipastu küla vahel asub 6 km pikkune seljak nimega Ervu mägi ehk Hirvumägi. 1977 liideti Ervuga ↑Kaara ja Sangsaadu (1945) ning osaliselt Metsküla (1839 Metzküll). Vrd Ervita, Iru. – EE
BHO: 117; EAA.1865.2.68(4):18. L 18; EMS: I, 775, 798; PA I: 67, 168; Rev 1638 I: 101, 102; RGADA.274.1.172:313, L 317; Rücker; Tartumaa 1925: 370, 374

Järveküla3 [järve‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Ran – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rannu vallas (Rannu mõis, Tamme mõis), 1977–1997 Järve.  C2
● Praegune küla on 1977 moodustatud Unikülast, millega liideti osa Savikülast ja ↑Sanglast. Kohanimi näitab küla asendit Võrtsjärve ääres. Uniküla (1582 Unigiela, 1627 Unnikuella) kuulus Tamme mõisa ja Saviküla (1582 Sawikiella) Rannu mõisa alla. Savikülas oli ka karjamõis (sks Sawiküll). Vrd Uniküla2. – EE
BHO: 539, 621; EM: 96, 187; PA I: 66; Rev 1624/27 DL: 148

Kaara ‹-le›, kohalikus pruugis Kaara‿külä Ran – paik (küla) Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rannu vallas (Rannu mõis), 1839 Kara (talu); sks Kaera (karjamõis).  C3
● Kaara talumaad tekkisid 1920. a-te alguses Kaara karjamõisa baasil, külaks muudeti 1939. a paiku. 1977 liideti Kaara Ervuga. Selle nimi seondub varasema talunimega. Kohanimi lähtub lõunaeesti sõnast kaar : kaara ’kaer’. – EE
BHO: 163; EMS: II, 411; ERA.14.2.717 (Rannu vallavalitsuse 5. VI 1939 koosoleku protokoll nr 5); KN; Rücker

Kaarlijärve [`kaarli‿järve] ‹-le› Ran – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rannu vallas (Rannu mõis).  C2
● Hiline küla tekkis pärast Teist maailmasõda Saviküla ja Kureküla maadel. Liitnimi on moodustatud kahe suure talu saksakeelsete nimede Karlsberg ja Seehof (Austre) algusosade eestinduste ühendamisega. Need talunimed pole kuigi vanad ning XIX saj revisjonikirjades puuduvad. Mõlemad talud kuulusid 1930. a-te andmeil Karl Undritzile. Võimalik, et esimese talu nimi seondub tema eesnimega. Pärast Teist maailmasõda talud ilmselt natsionaliseeriti ja moodustati Kaarlijärve sovhoos. – EE
Eesti talundid 1939: 259; KN

Kipastu ‹-sse›, kohalikus pruugis ka ‹-de› Ran – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rannu vallas (Valguta mõis), 1627 Kippetus, 1638 Kippastokyllo, 1796 Kipposta.  C3
● Rühma tähistava stu-liitega kohanimi pärineb oletatavasti sõnast *kipane, mis on samatüveline ja sama tähendusega kui kipakas ’kärsitu, läbematu’. Tänapäeva küla piiridesse jääb lõunas endine Maarja karjamõis (sks Marien, 1826 Marienhof). – EE
BHO: 228; EMS: III, 184; KN; Mellin; Rev 1624/27 DL: 148; Rev 1638 I: 103

Koopsi [`koopsi] ‹-sse›, kohalikus pruugis ka `Kuupsi ‹-de› Ran – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rannu vallas (Rannu mõis), 1582 Kopasth, 1601 Kopastkulle, 1638 Kobstokyllo, 1839 Kopse.  A3
● Küla nimi pärineb sõna koobas mitmuse omastavast (vrd 1744 Kobaste). Nagu paljudes muudes kohanimedes esineb varasemates kirjapanekutes si-osise kõrval ka -ste. 1977 liideti Koopsiga ↑Pagavere küla. – EE
BHO: 253; KN; PA I: 67; Rev 1601: 81; Rev 1638 I: 102; RGADA.274.1.212(4):62, L 349; Rücker

Kulli3 ‹-le› Ran – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rannu vallas (Rannu mõis), 1638 Kullakyllo, 1774 Kullikolka külla, 1796 Kullioja (karjamõis), u 1900 Кулли (karjamõis).  A3
● Põline küla, mille maadele rajati XVIII saj IV veerandil karjamõis. Maareformi käigus moodustati 1923 asundus, mis nimetati u 1939 uuesti külaks. Kohanimi lähtub ilmselt linnunimetusest kull : kulli. – EE
BHO: 269; EM: 96, 145; ERA.14.2.717 (Tartu maavalitsuse ettepanek 19. VI 1939 nr 3102 asunduste nimede muutmiseks); KN; Mellin; Uuet 2002: 111; Vene TK 42; ÜAN

Kõrtsialuse [kõrtsi‿aluse] ‹-le› VNg – küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas, kuni 2017 Ida-Viru maakonnas Aseri vallas (Aseri mõis), 1840 Ranno-Körtzi allone Külla, 1913 Kerziluse (küla), 1922 Kõrtsialuse.  B3
● Nimetatud ka Vabatkülaks ja Rannu-Vabatkülaks ning Rannu-Kõrtsialuse külaks. Külas on Kõrtsi talu. 1840. a kaardil on näha nii Rannu kui ka Kõrtsialuse küla ning viimasest kagus asunud Rannu kõrts (Ranno Krug). Varem asunud selles kohas ↑Rannu küla. XIX saj viidud Rannu talupered u 1 km lõuna poole, nende varasemale kohale kujunes vabatküla. – MK
 EAA.3724.4.1544, L 1; EVK; KNAB

Neemisküla [neemis‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Ran – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rannu vallas (Tamme mõis), 1582 Miemieszkula, 1627 Nimmist Kuella, 1638 Mehemestkyllo, 1839 Nemiskülla.  C2
● Küla on XX saj laienenud naaberkülade arvel. E. Jaanuse järgi võib kohanimi olla tuletatud mehenimest Meeme või Meemo ning neem-tüveliseks muutunud alles XVIII–XIX saj vahetusel. Viimast oletust ei kinnita revisjoniandmed. Vanade kirjapanekute sõnaalguline m on tõenäoliselt märgitud sõnasisese m-i mõjul. Lähtuda võiks pigem oletatavast sõnast *neemised : *neemiste ’neeme inimesed’. See ei tarvitse seostuda veekoguga, sest küla paikneb eemal, vaid Sangla sooga, mille serval küla asetseb (vrd soo neemekoht). Neemiskülaga liideti 1977 Kirikuküla (ehk Kiriku asundus, Rannu kirikumõisa maal asunud talud, seal on Rannu Püha Martini kirik), osa ↑Sangla külast ning Savikülast. – EE
BHO: 379; Jaanus 1974: 2; Kirt 1988: 225; PA I: 66; Rev 1624/27 DL: 147; Rev 1638 I: 105; Rücker; Wd

Noorma [`noorma] ‹`Noorma ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Nuurma‿külä Ran – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rannu vallas (Rannu mõis), 1582 Norma, 1638 Norma kyll, 1839 Noormaa.  C3
● Kohanime päritolu pole selge, vrd Lõuna-Läänemaa noorma ~ noorema (sõnast noor-ema) ’ema väikelapse seisukohast perekonnas, kus ka vanaema’. Võib-olla on Noormaa tähenduseks olnud uudismaa, vrd läti Jaunzeme, milles jaun- tähendab nii uut kui ka noort. Lähtesõnana võiksid arvesse tulla veel *Noor-Madise (vrd Nooreni ‹ Noor-Jaani), *Noor-Tooma vms. 1977 liideti Noormaga ↑Kureküla hajali lõunaosa. Noorma piiridesse jääb Unni karjamõis (sks Unnenhof). Selle nime päritolu võiks olla sama kui Uniküla ja Unipiha nimel. – EE
BHO: 391; EKMS: I, 322; EM: 96, 186; EO: 152; KN; PA I: 66; Rev 1638 I: 104; Rücker; Wd

Paga ‹-le› Kse – paik (küla) Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Lihula vallas (Saastna mõis), 1591 Paka Michill, Paka Hanus (adrik ja vabatalupoeg Matsalu mõisa all), 1686 Baggasby (Saastnas), 1726 Pagga (küla Matsalu mõisa all), 1782 Pagga mois.  C2
● XVIII saj mõis, sama sajandi lõpus karjamõis, XX saj küla (1922). 1977 liidetud Metskülaga. Nime tähendussisu on ebaselge. Tüvi Paga tuleb vähesel määral esile nii asustus- kui ka loodusnimedes. Rannu Pagavere puhul on L. Kettunen oletanud algvormi *Paguvere, mille algusosa lähtekohaks pakub ta sõna pagu ’põgenemine; pragu, lõhe’. Võimalik, et siinne Paga küla on lähtunud Kirbla Pagasi külast. Teisalt, lähtudes Lääne-Eesti Paga-nimede puhul eestirootsi keelest ja sellest, et sageli kasutatavais nimedes võib aste nõrgeneda, on võimalik nimi tuletada ka eestirootsi laensõnast eesti keeles bakk ’mägi’, vrd Paka talu (Kär, Mus, Mär, Vig, Mih, Rap), Pakamaa (LNg), Pakamaa mägi (Kul), Pakandi talu (Jäm), Pakamägi (Mih, Rap, Rei) ja soome pakka ’küngas, kühm, madal kallas, kraavi või maantee äär, õuemaa’. Paka-nimed on selgelt läänelised. Vrd Pagasi, Pagavere. – MK
Ariste 1933: 85; BHO: 419; EAA.1.2.941:985, L 971p; EO: 304; Rev 1725/26 Lä: 114; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:622, 623, L 237, 239; SK I: 274
Märkus. Täiendatud etümoloogiat (bakk). 2021-12-30T18:28:21.

Pagavere2 ‹-`verre ~ -sse› Ran – paik (küla) Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rannu vallas (Rannu mõis), 1582 Pagafier, 1638 Paggeverkyllo, 1796 Paggustfer.  A2
● 1977 liideti Koopsi külaga. L. Kettuneni arvates lähtub vere-liitega kohanimi varasemast kujust *Paguvere, mis seonduvat sõnaga pagu ’põgenemine; lõhe, pragu’. Kõne alla võiksid tulla veel mineraalide nimetuses sisalduv -pagu (nt põldpagu) ning lõunaeesti (sh Ran) pagu (pago) ’pakk; pulk’. Kõik mainitud sõnad, v.a põgenemise tähenduses, võivad tähenduse poolest olla omavahel seotud loodushäält imiteeriva tüve pag- ~ pak- ~ pakk- ’nagisema; pragisema’ kaudu. Paralleelset u-list vormi kohanimes toetab 1796. a Paggustfer. See st-liitega nimi näib lähtuvat oletatavast sõnast *pagused : *paguste. Osis paga- vajaks lisauurimist. Vrd Paga, Pagasi, Pagavere1, Pakri saared. – EE
EES: 344, 345, 348; EO: 304; Mellin; PA I: 67; Rev 1638 I: 102; VMS: II, 160

Paju1 ‹-le› Ran – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rannu vallas (Rannu mõis), 1826 Paja, 1839 Pajo (karjamõis); sks Pajo (karjamõis).  A3
● XIX saj I poolel rajati Paju karjamõis. Rannu mõisas olid 1816. a andmeil talud Paio, Paio Merty ja Paio Jaan. Karjamõisa maadel tehti maareformi käigus 1920. a-te alguses asundus, mis u 1939 nimetati külaks. Kohanimi seondub puunimetusega paju. Pajuga liideti 1977 osa Metskülast (1839 Metzküll). – EE
BHO: 421; Bienenstamm 1826: 294; EAA.1865.2.68/10:19, 29, L 19, 29; EM: 96, 174; ERA.14.2.717 (Tartu maavalitsuse ettepanek 19. VI 1939 nr 3102 asunduste nimede muutmiseks); Rücker; ÜAN

Piigandi1 ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he›, kirjakeeles varem ka Vana-Piigandi Kan – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, mõis, sks Alt-Pigant, 1582 Pigande, 1584 Pigandi, 1590 Pigan Moize, 1628 Pigant, 1638 Pigandt, 1685 Pigantz Hoff, 1798 Alt-Pigant.  C2
● Keskajal tekkinud Piigandi mõis kuulus 1620. a-te lõpust ühte omandusse Valgjärvega, omanikuks Rootsi sõjaväe ooberst Hans Berg. Mõisas oli esialgu kaks vana küla, Kanepi ja lahustükina Sõreste. 1796 eraldati Piigandist Heisri mõis (sks Neu-Pigant), saksakeelse mõisanimena kinnistus sellest peale Alt-Pigant (Vana-Piigandi). 1920. a-tel jagati mõisa maad asundustaludeks. Tänapäeval kuulub Piigandi küla alla ka umbes pool kunagise Kanepi küla põlistaludest (Piigandi küla lõuna- ja lääneosa). Väide, et mõisat on mainitud XVI saj I poolel nime all Pygant ja et mõisa rajas Reinhold Tiesenhausen (H. Ligi L. von Strykile toetudes), on suure tõenäosusega ekslik. See ka „Brieflade“ registris mainitud mõis peaks olema Rannu Piigandi ja p-ga algav nimekuju ei pärine XVI saj-st. Stryk toetub F. G. Gadebuschi käsikirjale. XIX saj autoreid võis eksitada see, et 1582–1584 esineb Kanepi ja Hoboala küla mõisnikuna Fromhold Tiesenhausen Arulast. Mõisanimeks annavad Poola allikad sellel ajal Rom, nimesid Pigande ja Pigandi on kasutatud veski kohta. Piigandi nime kohta mainivad nii 1627. a revisjon kui ka Stryk, et see on saadud Wiegant Rumpfi (Wigannd Rumpff) eesnimest. Selline mõisnik võis siin olla enne 1558. a, kuid täpsemalt pole temast midagi teada. Varem on etümoloogia usutavust seganud arusaam, et sama koha nimekuju Pygant on vanem kui mõisnik Rumpfi aeg. Asi lihtsustub, kui tõeline esmamaining pärineb alles 1582. a-st. On teada, et poolakad tavatsesid kohanimesid üles kirjutada eesti talupoegade häälduse järgi. Sõnaalguline muutus v › p on küllalt tavaline, ehkki mitte nii reeglipärane nagu f › p. Nähtavasti juurdus selle väikemõisa poolakatelt üle võetud nimekuju ka hilisemas saksakeelses pruugis nii hästi, et w-algulist nimekuju pole hiljem enam kasutusele võtta püütud. Vrd Piigandi2. – ES
Bfl: register lk 93; BHO: 453;  EAA.308.2.88, L 1; Ligi 1961: 355; Mellin; PA I: 88, 136; PA II: 470; Rev 1624/27 DL: 64; Rev 1638 I: 5; Stryk 1877: 227–228

Rannu1 ‹`Randu ~ -sse› Ran – alevik Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rannu vallas, mõis, sks Randen-Schloß, 1438, 1449 Randen, 1466 Rannen (linnus), 1471 Randen (mõis), 1582 Ranokulla (küla), 1744 Dorff Randoküll.  C3
● Mõisat on esimest korda mainitud 1471. Rannu küla paiknes Rannu kiriku lähedal lõunas (tänapäeval on see Kaarlijärve küla maal), kuid oli XIX saj lõpuks ilmselt juba mõisastatud või sulandunud Kurekülla. Mõisasüdamesse tekkis 1920. a-tel Rannu asundus, mis 1977 muudeti külaks. Juba esimesed Eesti kohanimede uurijad (A. W. Hupel, Mellin) on arvanud, et nii küla kui ka mõis on nime saanud sõnast rand, mis viitab asukohale Võrtsjärve ääres. Pigem on lähtutud sama üldsõna oi-liitega tuletisest. L. Kettunen pidas silmas mitmusetüve rannu- ’randade’ ja oletatavat isikunime *Randoi(n). Tõik, et Tartu murdes, eriti lääneosas, peaks astmevahelduslike käändsõnade mitmus olema tugevas astmes, teeb L. Kettuneni arvamuse mitmusetüve kohta kaheldavaks. Vrd Rannu2. – EE, MF
BHO: 482–483; EMK 2009: 175; EO: 28; Hupel 1774–1782: III, 267; KNAB; LGU: I, 471; PA I: 66; RGADA.274.1.212/4:31 L 317p; Uustalu 1972: 107–108

Rannu3 ‹-le›, kirjakeeles varem ka Rannuküla VNg – küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas, kuni 2017 Ida-Viru maakonnas Aseri vallas (Aseri mõis), 1241 Randu (küla), 1547 Randen, 1583 Rannokyll, 1840 Ranno Külla.  B3
● Algselt asunud Rannu praeguse Kõrtsialuse küla kohal. Nime aluseks on sõna rand mitmuse tüvi. Rannuga on 1977 liidetud Tamme küla (1913). Vrd Rannu1. – MK
 EAA.3724.4.1545, L 1; EVK; Joh LCD: 565–566; KNAB

Rannu4 ‹`Randu› Kir – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Lihula vallas (Kloostri mõis, Lautna mõis), 1519 Rande (küla), 1565 Randa by, 1591 Rando By, u 1689 Rannokull, 1798 Ran̄okül, u 1900 Ранно.  B2
● Oli 1977–2014 liidetud Kirbla külaga. Vana Rannu küla oli jagunenud mõisakuuluvuse järgi kaheks üsna lahusseisvaks külaks: Kloostri-Rannu Kirblast põhjas ja Lautna-Rannu Kirblast läänes. 2014 taastatud Rannu küla vastab Kloostri-Rannule, Lautna-Rannu oli 1977 liidetud Lautnaga. Vrd Rannu1. – MK
EAA.1.2.932:91, L 84p; EAA.1.2.941:487, L 478p; KNAB; Stackelberg 1928: 115

Sangla [`sangla] ‹`Sangla ~ -sse›, kohalikus pruugis ka ‹-de› Ran – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rannu vallas (Rannu mõis), 1582 Sanglia, 1628 Sangala Kuella, 1638 Sangolaküll.  C2
● 1839. a andmeil olid eraldi Sangla küla ja karjamõis. 1920. a-te alguses rajati karjamõisa maadele asundus. 1977 jagati Sangla küla Järveküla ja Neemisküla vahel ning nimetati asundus Sangla külaks. L. Kettuneni andmeil oli kohanime varasem kuju *Sankala või *Sankola, mis seostub sõnaga sang : sanga ’käepide’. la-liiteline kohanimi võib lähtuda inimese hüüdnimest (nt *Sangjalg, *Sankainen), mille on esile kutsunud mõne kehaosa kõver kuju. Külalt on nime saanud Sangla soostik. Vrd Sangaste1. – EE
BHO: 533; EM: 96, 186; EO: 214; KN; PA I: 66; Rev 1624/27 DL: 148; Rev 1638 I: 106

Suure-Rakke2 [suure-`rakke] ‹-le ~ -sse›, kohalikus pruugis Rake ~ Rake‿külä Ran – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rannu vallas (Tamme mõis), 1721 Rackeküll, 1796 Rakkeküll (kaheosaline küla), 1839 Racke, 1922 Suur- ja Väike-Rakke.  C2
● Kohanimi pärineb talupoja lisanimest, vrd 1601 Rack Rein, 1638 Rake Matz. Selle päritolu on käsitlenud L. Kettunen (↑Suure-Rakke¹). Varem kandis küla *Pi(i)rt-osist sisaldavat nime: 1582 Pirtel; 1588 Pierta, 1638 Pirte kyllo, 1758 Pirto. Vrd Väike-Rakke2. – EE
BHO: 481; EO: 280, 288; KN; Mellin; PA I: 65, 231; Rev 1601: 77; Rev 1638 I: 106; RGADA.274.1.172:326, L 330; RGADA.274.1.201:710, L 682; Rücker

Tamme4 ‹-le› Ran – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rannu vallas, mõis, sks Tammenhof, 1688 Tammenhof (mõis), 1711 Tammenhoff (karjamõis).  C3
● Tamme mõis eraldus Rannust XVII saj. 1920. a-tel tekkis Tamme asundus, mis 1940. a-teks muutus külaks. Nime aluseks on tõenäoliselt puu nimetus tamm : tamme. – MF
BHO: 579; KNAB; Uustalu 1972: 132

Uniküla3 [uni‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis Uni‿külä San – küla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Õru vallas, mõis, sks Unniküll, 1582 Onnikull, 1638 Vnikyll, 1663 Unniküll, 1721 Unnikülla.  B3
● 1582 on küla olnud Laatre mõisa all ja kuulunud Kärkna kloostrile. 1720.–1740. a-tel on Uniküla kuulunud Rannu khk Tamme mõisale. XVIII saj lõpus, kuid võib-olla ka korra varem, XVII saj lõpus, on see olnud Tõlliste mõisa osa. 1829 eraldati sellest iseseisvaks mõisaks. Mõisa kõrval oli samanimeline küla. Mõisa maale 1920. a-tel tekkinud asundus liideti pärast 1930. a-id külaga. On arvatud, et nime algusosa Uni võiks viidata muistsele isikunimele Unie (‹ *Un(i)a) või Unne. Edela-Soome Uni-alguliste kohanimede kohta on arvatud, et need on olnud tähendusega paigad ehk matmispaigad. Samuti on arvatud, et sellenimelised kohad võivad tähistada mingit väga vana piiri. Arheoloogid seda väidet Eesti materjali põhjal siiski ei kinnita. Unikülaga on 1977 liidetud Kingu küla (1970). – MF
BHO: 621; Pitkänen 2003; PA I: 73; Rev 1638 I: 14; RGADA.274.1.172:331, L 334p; RGADA.274.1.212/5:9, L 407p; SK I: 463; SPK: 478; Stoebke 1964: 72

Utukolga [utu‿kolga] ‹-`kolka ~ -sse› Ran – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rannu vallas (Rannu mõis), u 1900 Утоколга, 1922 Uttokolk, 1923 Utokolk.  C3
● Külanimi on tuntud alles XX saj algupoolest ja lähtub talunimest Utu. Viimane seondub talupoja lisanimega (1588 Utu Rein, u 1686 Utto Tinn, Hutto Peter). Pole üheselt selge, mis on olnud selle esialgne tähendus, sest on registreeritud mitu sarnast, kuid erineva tähendusega sõna, sh hutt : huta ~ hutu ’kaelustuvi’, utu ’utt; tobu’ jt. Kõne alla võiks tulla ka vana Skandinaavia isikunimi Udd ~ Udde (vrd sama päritolu sm kohanimi Utti). Vrd Utu. – EE
KN; KNAB; PA I: 233; RGADA.274.1.240(3):113, L 357; RGADA.274.1.240(4):8, L 376; SPK: 481; VMS: II, 618; Wd

Vallapalu [valla‿palu] ‹-`pallu ~ -sse› Ran – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rannu vallas (Rannu mõis), 1945 Vallapalu.  C3
● Hiline küla, kus paikneb 1902 ehitatud Rannu vallamaja. Liitsõnaline nimi koosneb üldtuntud tähendusega osistest vald : valla ja palu. Vallapaluga liideti 1977 Mõisapalu küla (1945). Enne 1945 kandsid Valla- ja Mõisapalu koos nime Palu või Palupäälne, viimane oli ühtlasi vallamajalähedase metsa nimi. – EE
Eesti TK 50; EVK; KN; KNAB

Vehendi ‹-sse›, kohalikus pruugis ka ‹-de› Ran – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rannu vallas (Rannu mõis), 1582 Wihendypa, 1601 Wehendepakulla, 1638 Wehanto küll, 1796 Wihendo.  C3
● Sõnaalguse vaheldus *veh- ~ *vih- esineb ka teiste analoogiliste kohanimede vanades kirjapanekutes. Siinpuhul on tegu ilmselt sõna viha ’äge pahameel; sallimatus; kibe, mõru’ hääbunud tuletisega nd-liite abil ligikaudses tähenduses ’vihane isik’ või ’mõru ese’, välistatud pole ka isikunimi (vrd sm kohanimi Vihanti). Sama tüve, kuid st-liitega osist võib täheldada kohanimes 1586 Vehestfehr (JJn Kiigumõisa, ↑Oeti). 1977 liideti Vehendiga Raudja (1945) ja osa ↑Rannakülast. Raudja nimi seostub sõnaga raudjas ’tumepruun (hobune)’. 1920. a-tel kutsuti Raudja vabadikukohti Konnakülaks. Vrd Vihavu, Vihterpalu, Vihtra, Vihula. – EE
EO: 271; EVK; Kirt 1988: 217; KN; KNAB; Mellin; PA I: 66; PTK II: 51; Rev 1601: 81; Rev 1638 I: 104; SPK: 503; VMS: II, 313; ÜAN

Verevi ‹-sse›, kohalikus pruugis ka ‹-de› Ran – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rannu vallas (Tamme mõis), 1582 Werwa Wielka, 1627 Werewa Kuella, 1796 Werrewi (ka kõrts).  C2
● L. Kettuneni väitel tuleneb kohanimi lõunaeesti sõnast verev : verevä ’punane’, kusjuures kohanime lõpu -i võib viidatava mitmuse omastavale. Verevi loodepiiril Emajõe suudmes on varasem Jõesuu küla, mis kaotati nimekirjast 1977. – EE
BHO: 666; EO: 269; KN; Mellin; PA I: 65; Rev 1624/27 DL: 148

Väike-Rakke2 [`väike-`rakke] ‹-le ~ -sse›, kohalikus pruugis `Väike-Rake, rahvakeeles varem Kelmi‿külä Ran – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rannu vallas (Tamme mõis).  C2
● Tekkinud Rakke (Rake) küla jagunemise tulemusel. Ametlikult esineb Väike-Rakke nimi 1920. a-te algusest. Nime olevat kohapärimuse järgi loonud Miina Loost. Väike-Rakke kirdeotsa nimetatakse Kaugesaareks. Küla maa-alale jäi Aruselja kõrvalmõis (sks Arrosilla), mis oli rajatud samanimelise talu (1839 Arroselia) baasil. Vrd Suure-Rakke2, Väike-Rakke1. – EE
EM: 96; KN; Mellin; Rücker